Forbes: Kuidas hakkama saada vähemate inimestega?

Peale seda kui firmast on üle käinud koondamislaine ning kontor tundub kõle ning allesjäänud maadlevad suurenenud tööhulga ja võib-olla ka süütundega, siis soovitab Forbes juhtidel lähtuda järgmistest punktidest:

1. Anna töötajatele piisavalt aega kohaneda uute oludega, ära ignoreeri töötajate tundeid, aga ära lase ka matusemeeleolul võimust võtta.

2. Seleta, millised on töötajate uued ülesanded.

3. Anna võimalus töötajatel küsida firma käekäigu kohta ning teha ettepanekuid, kuidas võiks jätkata.

4. Selgita välja, mis on kriitilise tähtsusega tööd, mis tuleb ära teha/millega jätkata – sellesse protsessi saad kaasata oma alluvad, neil võib-olla detailsem ülevaade konkreetsetest protsessidest. Tunnusta töötajate panust.

5. Ole aus koondamiste kohta (kas neid tuleb veel?) – anna adekvaatset infot, mis võib saada otsustavaks, et koondamisi tuleb veel.

6. Juhi eeskuju kaudu – ole positiivne, kuid realistlik.

7. Kui firmast on koondatud töötajaid, siis ka juhid/juhatus tõmbab oma kulutusi kokku (kallid ärilõunad või ärireisid). Pole lihtsamat viisi kaotada töötajate usaldust.

8. Juhina anna aru kui palju Sa suudad ise töötada ja mis on Sinu võimuses, anna sellest teada ka oma ülemustele. Ja Forbes ütleb siinkohal – and don´t whine (ära vingu).

Allikas: How To Manage With Fewer People by Tara Weiss

12 viga, mida vältida e-poes

“Kümme viga, mida tehakse ostukorvi-lehe kujunduses” oli minu eile õhtune lugemine. Õigemini oli see võrdlus kahe uuringu vahel, millest üks oli läbiviidud aastal 2002 ja teine 2007 ning uuriti 500 tipp e-poodi USAs. Vead olid enamasti jäänud samaks, kuigi eksijate arv oli jäänud väiksemaks. 2007. aastal lisandusid kaks uut problemaatilist kohta, mis leiavad kajastamist 11. ja 12. veana.

Mida loogilisem ja lõppkasutaja -sõbralikum on e-pood, seda suurem on tõenäosus, et kliendid sealt ka midagi tellivad. Mida tuleks siis vältida/läbimõelda:

1. viga: Ostukorvi (shopping cart) asemel tellimus, minu konto vm sõna kasutamine ning selle visualiseerimata jätmine. Autorid muidugi märgivad, et see sõltub ilmselt riigist ja seal levinud terminitest, nt UK kasutatakse shopping basket või trolley. Ühesõnaga, soovitatav on kasutada üldelevinud ja klientidele tuttavat terminit, sest muu võib põhjustada segadust või pikemat ostukorvi otsimise aega.

2. viga: Osta-nupu kasutamine selleks, et lisada asju Ostukorvi. Näiteks Lisa ostukorvi/tellimus ei avalda kliendile otsest ostusurvet ning ta võib asju lisada ostukorvi, et veel kaaluda ostu või panna tallele need tulevikuks. “Osta” tundub, et protsess on lõplik ning võib vähem kogenud kliendid eemale peletada.

3. viga: klient ei saa visuaalset tagasisidet, et ta on toote lisanud oma Ostukorvi, st alati kui klient vajutab nuppu Lisa ostukorvi tuleb teade Toode lisatud või tuleb kleint viia tema isiklikule ostukorvi lehele, et ta saaks vastava kinnitus, aga ..

4. viga: kliendi viimine tema ostukorvi lehele iga kord, kui ta lisab sinna midagi. Kui toote-lehtedel ilmub jooksvalt ja märgatavalt kliendi Ostukorvi sisu ja lõppmaksumus, siis ei ole tarvidust eraldi kliendi ostukorvi-lehe nätamiseks.

5. viga: soovituste tegemine enne (Osta ka see toode), kui klient on toote lisanud oma Ostukorv. Oluline on küll näidata, et on võimalus osta ka antud tootega otseselt seotuid tooteid, nt lamp ja vastav pirn või patarei, aga soovituslikud (nt samasse komplekti kuuluvad ka) asjad alles peale seda, kui klient on oma valiku teinud.

6. viga: registreerimise nõudmine enne, kui saab lisada asju Ostukorvi.

7. viga: toote eemaldamiseks Ostukorvist on vaja toote kogus käsitsi muuta nulliks.

8. viga: kliendi sundimine lugema kirjalikku instruktsiooni “Kuidas kasutada/lisada asju ostukorvi” - lehe disain peab olema selline, et klient intuitiivselt saaks aru, mida ja kuidas tegema peab.

9. viga: klient peab kerima lehe lõppu, et leida Lisa ostukorvi-nupp.

10. viga: kliendi andmeid soovitakse teada enne, kui klient teab kogu lõplikku maksumust, st kaasaarvatud transport ja maksud.

2007. aastal olid lisandunud veel:

11. viga: CAPTCHA-kood on liialt segane või pole klient teadlik a) miks talt seda nõutakse või b) et ta peab ka selle lahtri täitma .

12. viga: klienti ei teavitata võimalikult varakult, et antud toode on läbimüüdud.

Allikas: Top Ten Mistakes of Shopping Cart Design Revisited: A Survey of 500 Top E-Commerce Websites by Shivashankar Naidu and Barbara S. Chaparro

Artikli leidmine facebooklaste ja orkutlaste elu-olust

Lisan siia mulle meeldinud Margit Tõnsoni EE paperlehest (05.12.2008) artikli “Libasõbrad ja tähelepanunoolijad”), kus ta kirjutab interneti sotsiaalsetes võrgustikes olemise probleemidest.

Kunagi peaks ühe blogipostituse tegema teemal – miks mind ei leia suhtlusportaalidest (Orkut, Facbook jm), aga ülejäänud postitus tuleb hoopis aiaaugust.

Läksin siis seda ülalmainitut artiklit otsima www.ekspress.ee leheküljelt. Lõin otsingusse sisse Margit Tõnson, tuli siis vasteid 953, värskeim neist august 2008, ülejäänud läksid juba aastasse 2006-5. Egas midagi, tõin siis teisest toast lehe, lõin google´isse autori ja artikli pealkirja ning artikkel kohe käes.

Mida siit siis õppida:

- paberlehes olevad asjad on lehel paber.ekspress.ee
- esimesel silmapilgul ei leidnud ma viidet EE online versioonist paberilehele (see on vasakul pool, RSS juures)
- on küll suurelt “Otsi Ekspressist”, aga see ei tähenda, et ta automaatselt otsib ka paberlehe lehekülgedelt
- kui midagi otsida vaja, alusta google`ist- kindla peale värk

Millepärast tasub asjadest aru saada?

Hakkasin lihtsalt huvist, keelepraktika mõttes ning ka sellepärast, et raamat oli ka väga õhuke, lugema ühte venekeelset analüütikat käsitlevat raamtut. Ja seal on väga lihtsalt seletatud, miks üks internetis tegutseva firma juht/töötaja (igatahes keegi teine peale firma IT-töötaja) võiks asjade olemusele pihta saada.

1. IT-töötaja kasutab tavaliselt mingit septsiifilist oma keelt ja ei pruugi olla kõige parem suhtleja/seletaja eesti keeles (seda nii suuliselt kui kirjalikult) ning et aimu saada millest üleüldse jutt käib, oleks kasulik teada põhimõisteid/terminoloogiat. Seda illustreerib järgmine lihtne looke.

2. Kui te kogu aeg ühte ja sama asja juba x korda olete küsinud või palunud vaadata/teha oma IT-töötjal, on see ära tüüdanud nii teid ennast kui ka IT-meest, eriti kui toiming võtab aega nt viis minutit.

3. Arusaamine kuidas asjad toimivad (nt SEO või analüütika) annab võimaluse täiustatamiseks, täpsustamiseks ja ka kontrollimiseks.
IT- töötaja ei pruugi vallata seda informatsiooni, mida valdate teie kui nt firmajuht ( nt konkurentide tugevad, nõrgad küljed). Tänu sellele infole võite aidata oluliselt täpsustada/analüüsida oma firma nähtavust internetist.

Ja nii jõuamegi selle usalada-aga-kontrolli punkti juurde -te ostate IT-alast teenust sisse:

-kas te saate aru, mida te oma raha eest saate
-kas lubatut ka reaalselt pakutakse – sellest üks lugu
-kas te oma küsimustele saate arusaadavad vastused
- kas pakutav teenus ja vastused langevad teie olemasolevate taustateadmistega kokku.

Googlebot=hookuspookus?

Ühest interneti-kataloogist pakuti võimalust liituda. Mina muidugi olin skeptiline: kas sa tead kedagi, kes teaks kedagi, kes kasutaks antud kataloogi. Aga kuna pakuti liitumist teatud prooviperioodiks ja maksta kliki eest (CPC) 1 kroon + km ja kuna Ülemus jälgib ka kodulehe külastatavust teatud programmiga, siis mõtles et prooviks asja ikka eksperimendi mõttes ära. Mõeldud-tehtud.

Esimene kuu oli arve vahe 50 krooni ringis. Ok, metoodika võib erinev olla.
Järgmine kuu oli vahe 200 krooni ringis.

Siis tekkis Ülemusel ka huvi, et millest selline vahe võiks olla tingitud, üldine külastatavus ju ei suurenenud. Ma ei tea, kellega ta sealt kataloogi-firmast suhtles, aga vastus oli umbes selline:

vahe võib tekkida sellest, et Ülemuse-firma kodulehte külastab googlebot ja et Ülemus peaks sellega väga rahul olema.

Ülemus vastas, et

tema firma kodulehte külastab googlebot ikka mitukümmend tuhat korda kuus ja selle peale peaks ju kataloogi-firma veel rõõmsam olema.

Selle peale tuli kataloogi-firmast vastus, et

OK- makse X summa ja saate liitumise aastaks

Miks ei võiks igasuguste internetis olevate tasuliste kataloogi-firmade statistika läbipaistvam olla? Mitte, et mulle saadetakse meil sisuga: eelmisel aastal näitasime teie firma andmeid 8456 korda – liituge ka selleks aastaks. Mida see arv tähendab – näitasite ainult nime ja telefoni, näitasite pikemat tutvustust, kas teie lehekülje kaudu meie lehele ka kedagi tuli, kust see arv 8456 üldse tuleb?

Tean, et igakuine ja vähegi rohkem infot tuleb sisutuswebilt, kes toovad välja firmainfo näitamised, firmainfo vaatamised ning kodulehe külastused. Ma muidugi ei ole Ülemuselt küsinud kuivõrd see tema andmetega kokku läheb.

Statistika või õigemini see mille eest ma konkreetselt maksan võiks ju arve peal olla natuke rohkem lahtikirjutatud, mitte et ma ise pean manguma -seletage nüüd mulle ka. Või vähemalt võiks see tulevikus nii olla, aitaks kergemini otsustada, millega ma (rasketel aegadel?) liitun ja millega mitte.

Oleme ikka ühel lainepikkusel?

Vanemate arvutiga oli mingi jama. Ja siis toimus järgmine õpetlik dialoog:

Mina: Kui see ei õnnestu, siis kasuta hoopis Firefox´i internetti minekuks.
Isa: Oota, räägi ikka nii, et teine ka aru saaks.
Mina: Kasutad seda rebast seal ekraanilt.
Isa: Aa, sa mõtled Modzillat?

Jaa-jaa, ta hääldas seda just d-ga, aga mina sain aru ja isa sai aru ja probleem sai lahenduse.

Nagu igapäevases suhtlemises – tuleb kasutada sama keelt ja mõisteid, millest kõik osapooled arusaavad.

e-raamatukogu

Ma olen väga rahul, et

+ www.utlib.ee keskkonnas saan ma pikendada nii ülikooli kui ka linnaraamatukogu raamatuid.
+ meeldetuletus tuleb meilile, et homme saab tähtaeg täis
+ minu PIN kood on mõlemas sama

Aga siiski:

– utlibi sisenemisel tuleb sisestada ka oma lugejakaardi number. Ülikooli omas on õnneks viis tähte/numbrit – see on isegi meelde jäänud. Aga linnaraamatukokku sisenedes tuleb sisse toksida 14-(!) numbriline kombinatsioon ning see tähendab ikka päris mitut eksimisvõimalust peale selle, et pilet pole kunagi seal toas, kus sina arvutiga. -Miks ei võiks küsida nt nelja viimast numbrit või mingit muud moodi asja vähe (laisema/vanema/e-teenust kasutada tahtva) inimese sõbralikuks muuta?

- linnaraamatukogu meeldetuletus tuleb ühelt meililt, aga kui pikendada tahad meili kaudu, siis tuleb see hoopis teisele aadressile saata, mida meeldetuletuskirjas mõnikord millegipärast ei mainita; ja kurat ma satun alati segadusse kas laenutus või laenutaja – miks ei võiks kohe REPLY-nuppu kasutada?

Teie poolt laenatud raamatu/ajakirja laenutähtaeg lõpeb homme. Viiviste vltimiseks palume need tagastada või pikendada http://ester.utlib.ee

Ja siis kui oled juba hiljaks jäänud, siis teatakse:

From: trtkr@merihobu.utlib.ee

Hea lugeja!
Tahtaeg laenatud raamatute/ajakirjade tagasitoomiseks on moodas.
Viivis on 20 senti paevas teose kohta.
Palume tagastada voi tahtaega pikendada (arvutipost: laenutaja@luts.ee )
telefonitsi 7361380

Miks ei võiks see arvutipost ja telefon kohe esimeses kirjas olla?

Kas kõik on Google´i nägu?

Tegelikult sai kõik alguse sellest, et minu poolt loetavate blogide arv on oluliselt suurenenud ning see tšekkimine, kas uusi postitusi on tulnud, võtab ikka märkimiväärse aja.

Kas Reader või RSS?
Probleem oli selles, et ühed blogid pakkusid mõlemat võimalust, teised pakkusid ainult ühte neist ja kolmandad ei pakkunud kumbagi neist.
Üritasin, siis möllata RSS-vooga. Tekkis kohe probleem – kuna mul erinevad blogid on kahes erinevas arvutis, aga kursis tahaks olla ja seda sõltumata arvutist. Ja miks peab tellima veel eraldi kommentaaride RSS-i?
Integreerisin on iGoogle`i lehele Readeri ning eriti ei süvenenud sellesse Readeri asjasse.
Eile õhtuks oli siis seis selline, et ühtesid blogisid lugesin Readeri, teisi RSS- voo ja kolmandaid favorite kausta abil.

Aga täna hommiku saabus ootamatult kerge lahendus Seth Godini postituse ja väikese asjasse süvenemise näol. Meeldiv üllatus oli, et isegi mõned blogid, kus ei ole nähtavat liitumist RSS-ga, ometi aktsepteerivad Readerit või Reader neid. Nüüd jääb probleem üles ainult erinevate kodulehekülje uuenduste jälgimisega, eriti kui ma ei soovi liituda nende uudiskirjaga.

Teisalt tekitas Reader minus teatud pettumust – kõik blogid on Google´i näoga, isikupära (kuidas leht disainitud, mis vidinaid sealt leiab) ikkagi mängib olulist rolli, vähemalt minu jaoks – ok, ma saan aru, et kõik see ju on ühe kliki kaugusel, aga siiski…

Ja ma olen hakanud märkama, et kirjutades oma gmaili aadressi kuhugi, olen ma mõnikord automaatselt kirjutanud omanimi@google.com

Kas kõik on Google´i nägu?

1. jaan 1970

Miks paljudes foorumites ning kommentaariumites on ajaarvamise alguskuupäevaks just 1. jaanuar 1970?

Äripäev

Miks Äripäev pole oma 19 erinevalt meiliaadressilt tulevat soga kombineerinud üheks uudiskirjaks päevas või nädalas?